Veri, pullid ja püha tee Santiagosse

5.-12.07 toimus Farm Plant Eesti kliendireis Hispaaniasse. Programm oli koostatud eesmärgiga pakkuda seiklusi, mida tavaturist Hispaanias ei koge. Järgnevad subjektiivsed muljed on asjaosalistega kooskõlastatult kirja pannud Farm Plant Eesti turundusdirektor Aira Tammemäe.

5.07. Saabumine. Barcelona – Jean- Pied- de Port. Meil on plaanis esimesed kolm päeva astuda oma kahel jalal palverännaku teel Santiago suunas. Maailmakuulus Camino de Santiago Prantsuse Tee algab väikesest külast Prantsusmaa piiril- Jean Pied de Portist. Tee pikkus on kokku 783 km ja kulgeb see läbi Põhja-Hispaania. Camino de Santiagot on käidud kaks tuhat aastat, tänapäeval on tee äärmiselt populaarne, muuhulgas tuntud kui „Võimu tee“. Kuna caminole ei saa lihtsalt “peale lennata“, ootab meid Barcelona lennujaamas Mercedes „or similar“. Loomulikult osutub buss „or similar“ kategooriasse kuuluvaks. Ettetellitud GPS-i puudumise elame veel kuidagi üle (tänu Andrese nutitelefonile), kuid siis selgub, et hoolimata broneeringu tegemisel viidatud soovile ületada bussiga Prantsusmaa piir, on see lubatud vaid kahes maakonnas.Meile ei sobi kumbki.  Minu viited broneeringule ei kanna vilja, samuti rõhumine inimeste loomupärasele vastutulelikkusele. Meil on valida kas võtta see „or similar“ buss ja lihtsalt rikkuda piiriületuse keeldu või asuda otsima uut rendibussi. Valime esimese.

Peale 550 kilomeetrit ( sh viimased 75km mägiteel juba saabuvas pimeduses)  jõuame Camino de Santiago algusesse, külakesse Prantsusmaa piiril. Hotellis ei räägi keegi ühtegi meie jaoks mõistetavat keelt, sealjuures ei ole abi ka minu hispaaniakeelsest umbes viiekümnest teadaolevast sõnast. Aga toad me saame. Õhtusöögiga on esialgu kehvasti aga kui oleme kohalikust baarist tellinud neliteist õlut ja paar pudelit veini, leiavad nad imeväel ka mõned ensaladad. Välimuse järgi küll ilmselgelt hävitamisele kuuluvad ülejäägid.

6.07. Camino de Santiago. Jean-Pied de Port- Roncesvalles. Hommikul laome kolme päeva varustuse seljakottidesse, ülejäänud träni autosse ning registreerime endid ametlikult palveränduriteks. See tähendab palveränduri passi (õigus ööbida albergue´des) ja kammkarpi seljakoti külge (Camino de Santiago ametlik sümbol). Eelmise päeva 40 kraadine kuumus on imeväel muutunud sombuseks, uduvihma tibutavaks ja mitte just eriti soojaks rännuilmaks. Hiljem, umbes 1000m kõrgemal, täname seda kingitust. Camino de Santiago pakub meile algatuseks ühe eksitava paarikilomeetrise ringi ja mina kaotan peaaegu grupi respekti. Andres olevat isegi öelnud saatusliku sõna „üks“. Anekdoodid saadavad meid edaspidi terve tee. No mis iganes ka ei juhtuks, kohe tuleb selle kohta üks hea lugu. Esimene päev on meie kolmepäevase matka raskeim. Kuidas iganes ma ei püüa gruppi ette valmistada, ikkagi osutub see „oluliselt raskemaks“. Mati ja Teet võtavad tempo üles ja kaovad kõrgustesse. Mina üritan liikuda kahe grupi vahel, et toimuv ikka fotodele ja videolindile jäädvustada. Esimese 7 kilomeetriga võtame suurema osa tõusust, edasi kulgeb tee laugemalt aga 20 kilomeetrit ainult lammastega täidetud tühjust ei paku õllepeatuse motivatsiooni. Grupp on jagunenud kaheks: Teet ja Mati teevad „võidu peale“ ja Jyrki, Eve, Andres ja Merle võtavad aja maha. Mina liigun järgmised 20 kilomeetrit liidrite grupi sabas ja nii see edaspidisteks päevadeks ka jääb: „kihutajad ja nautijad“. Mitte, et kiire tempo nauditav poleks. Vastupidi, jagame Matiga tõsiasja, et meid mõlemaid väsitab aeglaselt kõndimine. Nii teel, kui tööl. Esimese päeva matka pikkus on 27 kilomeetrit ja kui arvestada juurde minu organiseeritud kerge haak, siis läbime kokku ligi 30 kilomeetrit. Muidu poleks hullu aga Püreneede lõik on Camino de Santiago üks raskemaid – 7 tundi mäest ülesse ja seejärel vabalaskumine viimasel 3 kilomeetril. Teet, kes on terve tee vägevat tempot hoidnud, teeb sellel laskumisel oma põlvele haiget ja peab järgmisel päeval 5 kilomeetrise lõigu vahele jätma. Nagu „Reis ümber maailma“ mängus.

Püreneedes kõnnime valdavalt udus. Mõnevõrra müstiline kogemus. Aegajalt ilmuvad uduvoogudest mäejalamil pikutavad lambakarjad. Nende kellade kõlksumine tekitab seisundeid. Roncesvalles pakun grupile välja kloostri albergue. No kogemuse mõttes, et ööbimine kloostris on eriline elamus või nii. Selgub, et vahepeal on klooster oma albergue´t oluliselt laiendanud ja palverändurite mugavusse mega raha investeerinud. Kahe aasta taguse puidust naride ja kriuksuvate puutreppide asemel ootab meid mega-euro-elamine. Minu jaoks pettumus. Mati nõuab minult selgitust, miks oli vaja madrats kaasa võtta ja lubab järgmisel ööl õues magada. Jonni pärast. Selle euro-mugavuse eest võetakse meilt 10 EUR nägu, mis on minule teadaolevalt kõige kallim hind, mida iial olen Camino de Santiagol maksnud.  Vot mis kõik kahe aastaga on Caminol muutunud. Endine on see, et kell 22.00 pannakse kloostri uksed kinni ja pidu sel õhtul ei tule. Süüa saame nibin-nabin, sest Jyrki ja Eve on viimast kuut kilomeetrit võtnud väga rahulikus tempos ja mul tuleb kõiki oma hispaaniakeelseid sõnu kasutada, et nende õhtusööki lihtsalt minema ei viidaks. Aga söök on hea. Uni just suurem asi ei ole. No milline normaalne inimene läheb magama kell 22.00? Proovime seda reeglit eirata ja saame kohe albergue-onu käest pahandada. Selge, silmad kinni ja klapid pähe. Kuulan terve öö muusikat ja vahelduvalt ka reisikaaslaste norskamist.

7. 07. Camino de Santiago. Roncesvalles-Larrasoaňa. Teise päeva hommikul on inimeste tuju vähe kehvem. Loomulikult annavad tunda eelmise päeva tõusukilomeetrid ning ilm on ka selline nutune. Sajab seenevihma ja on suhteliselt külm. Teet on oma põlvele kosutust saanud ning ainus õige tegu näib olevat võimalikult kiiresti liikuma hakata. Gruppide koosseisud on esialgu samad. Kihutajad ja nautijad. Camino kulgeb läbi Hemingway raamatu „Ja päike tõuseb“: külad, haldjametsad, karged mägijõed saatmas sinu kulgemist. Ühesõnaga väga lahe. Lõunaks on Eve ja Jyrki võtnud vastu otsuse, et nemad astuvad teelt kõrvale ja toovad vahepeal meie mahajäänud auto Prantsusmaalt ära. No seal see auto ju olla ei tohtinud ka. Niisiis lahkuvad teelt Eve ja Jyrki. Teedu põlv on taas käest ära ja 5 kilomeetrit enne teise päeva lõppu jätame Teedu teeäärsesse õllekasse maha. Kõnnime viimased kilomeetrid koos Matiga ning tunneme mõlemad salamisi piinlikkust, et meil mingit häda ei ole. Ka Andres ja Merle on rändamise tuhina sisse saanud ja ega nad meist suurt maha ei jäägi. Sel päeval kõnnime kokku 27 kilomeetrit. Kuna albergue (see päris ehe ja mitte-euro) on paraku täis, ei saa grupp ka sel ööl päris palveränduri tunnet kogeda. Kolime pansionisse. Õhtul on kohalikus pizza-restorantes laulupidu Mati kitarri saatel. Väga, väga lahe õhtu, mis lõppeb õllepruulijaga. Või oli see kusagil seal vahepeal.

Rännukihk on viimaseks päevaks 100% taastunud. Kõik tegijad on teel tagasi.

Meeskond "Võidu peale" on võidukalt Pamplona väravas. Punased San Fermini rätikud juba kaelas.

Hotelli otsinguil valgesärklaste linnas teadmata kohas ja teadmata suunas juhendav SMS: "Continue on avenue mayor from where you towards the citadel and continue to the hospidal".

Kõik rändurid on 72 km seljataha jätnud ja ees ootab Sant Fermini festival.

8. 07. Camino de Santiago. Larrasoaňa - Pamplona. Kolmandal päeval on kogu meeskond jälle triksis-traksis, auto jääb pansioni ette maha ning alustame hommikul säravsinise taeva all seitsmekesi viimast lõiku lauluga „Me ees noor trummilööja astus…“  Kuna meie sihtpunktiks on nüüd juba Pamplona ja San Fermini Festival, kaovad 16 kilomeetrit nagu nõiaväel ja äkki seisamegi Pamplona linnaväravate ees. Pidu, pidu, pidu. Esialgu küll hotelli otsimine. Saame juhatava sms-i, et kõndige umbes pool tundi hospidali suunas.  Lahe, sest meil ei ole õrna aimugi, kus me asume, kus on hospidal ning lisaks sellele on siesta täies hoos (kuumus nii umbes 40 kraadi). Pamplona tänavad on väga, väga paksult täis valgete pükse, valge särgi, punase vöö ja punase rätikuga inimesi, kelle vahel liikumine nõuab kohati osavust ja jõudu.  Ah, jaa. Me ostsime ka endale naaberkülast punased rätikud ja sisenesime Pamplonasse nagu õiged tegijad. Teet jonnib esimesel õhtul valgete pükste puudumise pärast ja kuigi ma teen talle selgeks, et ükski normaalne mees ei kanna valgeid pükse ja valget särki SAMAAEGSELT, jätab ta oma valgete pükste teema alles kolmandal päeval. Ilma valgete püksteta muide. Aga hotelli leiame ülesse tänu Andrese osavale mobiiltelefonile, mis meid sujuvalt kohale juhatab. San Fermini festivali esimesel õhtul on meil pidu.

Festival ise toob Pamplonasse arvestatava osa Hispaania elanikest. See on corrida hooaja avapidu, muuhulgas kuulsaks kirjutatud Hemingway raamatute kaudu. Kui keegi on näinud turistidele mõeldud härjavõitlust lõunarannikul, siis unustage ära. San Fermini festival on hoopis midagi enamat. Lisaks 24h non-stop kestvale peole linna tänavatel, on kohal Hispaania parimad matadoorid ja aegajalt saab mõni inimene härjajooksu käigus surma. Lollid turistid eelkõige. Meie San Fermini ajal viidi kümneid inimesi vigastustega haiglasse aga surmajuhtumeid ei esinenud. Vist.

9.07. Pamplona. Sant Fermini Festival. Nüüd siis härjajooksust, corridast ja Pamplona aroomidest. No ok, hommikul ei ole ka meie enesetunne just viimase peal, aga see, mis meid linnas ees ootab on lihtsalt õõvastav. Kell kuus hommikul start hotelli eest, et jõuda kell 8.00 algavale pullijooksule Pamplona kitsastel tänavatel (ametlikult härjajooks aga kuna seal on ikka põhitegijad pullid, siis võtan voli rääkida edaspidi ainult pullidest). Pilk bussiaknast välja ei tõota just naudinguid. Terve linn on sõna otseses mõttes prahi kihi all. Praht ja pudelid vedelevad kõikidel tänavatel, muruplatsidel, treppidel ja mitte ühes vaid ikka mitmes kihis. Bussist välja astudes saab selgeks, et lisaks prahimerele (kella kümneks  on see muide täielikult likvideeritud), mis Pamplona enda alla matnud, katab kivitänavaid ühtlane uriinikiht. Kohati voolates, kohati lihtsalt kingataldade külge kleepudes. Selle ma talun veel kuidagi ära aga järgmised aroomid tekitavad tahtmise ringi pöörata ja hotelli magama minna. Ei lähe. Saame oma rõdu kätte ja mingi kosutava kohvitilga iivelduse vastu. Ja siis me istume ja ootame nii umbes tunnikese, tegeleme pullijooksul osalejate vaatlemise ning molutamisega. No ja siis hakkab see valgesärklaste mass liikuma, viimased venitused, viimased soojendusharjutused. Kõlab esimene märguanne. See tähendab, et pullide värav on avatud aga veel nad ei jookse. Teine pauk ja nüüd läheb asi juba kiiresti. Inimesed jooksevad, pullid pööravad juhthärgade eestvedamisel ümber nurga ja umbes 4-5 sekundiga tuiskavad nood meie alt mööda. Paar inimest jääb alla st pullide-härgade ühisarmee jookseb neist üle ja läinud nad ongi. Kõik. Tagasi mööda uriinivälju hotelli magama.

PS! Tänavad pestaks südapäevaks puhtaks.

	Corrida. Nii juhtub kui pull kohtub mõtleva olendiga. Kui tal vähegi rohkem oidu oleks, jääks areenile kindlasti see uhketes riietes ilus mees.

Paar "laipa" õnnestus ka minul pildile saada. Nad tõusid küll kohe püsti ja räägivad seda lugu veel ka lastelastele.	5 sekundit ja elamus missugune. Pullijooks Pamplona tänavatel on esiuudis nii CNN-is kui kõikides endast lugupidavates telekanalites. Eriti lahe on muidugi filmida sarve otsas kõlkuvaid inimesi.
Mati ja Merle on pullijooksuks valmis.	Ja nii see paraku peaaegu alati lõppeb. Matadoori taset näitab "silmapilkne surm esimese mõõga läbi".

9.07 Corrida. Eks ka meie grupis ole neid, kellele esmapilgul see loomade piinamine ei meeldi. Siiski oleme kolme tunni pärast kõik ühel meelel, et tegemist on Hispaania kultuuri ühe osaga, et corrida publik on sama vaatamisväärne kui corrida ise, matadoorid on lahedad mehed ja võitlevad pullidega silm silma vastu. Eriti lahe on see, et naabrid võtavad pisut segaduses eestlased kohe oma hoole alla. Eest reast pakutakse meile võileiba, kõrvalt kohvi rummiga ja tagumisest reast šokolaadikommi. Mis on corridas lahedat? Tapmise ilu? Kõlab küll räigelt aga ilus on vaadata ilusat surma. Point selles, et matadoor peab härja tapma ühe löögiga ja silmapilkselt. Alati see nii ei lähe ja siis on autasuks vilekoor ja üsna valjuhäälne kisa. Corrida kui tants? See mida matadoorid areenil esitavad näiks olevat maagiline rituaal. Piisavalt kaua jälgides tõmbab ka sind endaga kaasa. Oht, võim, kirg? No seda muidugi.

10-12.07 Barcelona. Võtame vabalt. Kes jalutab linnas, kes poodides. Mina ostan endale viis paari kingi. Nagu tavaliselt.

Pidu on läbi. Selleks korraks.

Eestlased San Fermini festivalil. Vasakult: Eve, Mati, Teet, Jyrki, Andres ja Merle. Aira on stabiilselt kaamera taga.

Osalejate arvamused:

„ Sellist elamust nagu esimene päev Püreneedes Camino de Santiago alguses muud moodi ei saa, kui seljakott selga ja rändama. Valust ja väsimusest hoolimata.“

„Camino de Santiago on väärt kogemus. Ega muud, kui tuleb jätkata Pamplonast ja ehk kunagi saavad need 783 kilomeetrit Santiagoni läbi käidud.“

„Corrida jättis sügava mulje.  Kui kultuurist vahetult osa saada on see ikkagi midagi muud, kui turistidele korraldatud palaganid.“

„On täiesti uskumatu, et kõik need inimesed Pamplonas olid ühtemoodi valgetes riietes, punased rätid kaelas. Vabatahtlikult muide. See, mis Pamplona tänavatel toimus on lihtsalt kirjeldamatu.“

„Need seitse päeva olid mosaiigina nii hästi kokku sobitatud, et saime kontsentreeritult  eheda Hispaania.“