„SAADA NAINE MINEMA“ – JA NII NAD LÄKSIDKI…
Järgneva meenutuse on kirja pannud Eve Virtanen Farm Plant Eestist.
Imeilusatel päikesepaistelistel augusti päevadel toimus kevadise taimekaitse kampaania „Saada naine minema“ preemiareis Pariisi. Sel korral ainult naised, meie klientide abikaasad.
Tallinna lennujaam oli erilist saginat ja naiste siblimist täis. Kes oli väikeses reispalavikus juba öösel ja polevat saanud magada. Teistel saabus reisiõhetus just nüüd, aru saades, et lähemegi naised isekeskis ja täiesti ilma meesteta! Nii mõnedki meie põllumeestest klientide armsatest prouadest sõitsid reisile üksinda esimest korda. Lennusõit sujus hästi, Pariisi maandudes harjutasime pioneeride kombel rivistumist paarikaupa, sest meie tarmuka giidi Kelli sõnul olevat see parim viis kiiresti pead kokku lugeda. Toredat riviharjutust tegime Pariisis veedetud kahe päeva jooksul veel mitmel korral ja ikka mõnusa itsitamise saatel. Pead kokku loetud suundusime bussi. Bussijuht Alex oli erkroosa särgiga ilus kuldpruuni nahavärviga šokolaadi-poiss, kes osutus tõeliselt abivalmiks, seda muidugi win-win kokkuleppe alusel. Sõitsime kahe tunni jooksul läbi kõige tähtsamad vaatamisväärsused: Triumfikaar, Champs Elysees, Madelene’i kirik, Concorde’i väljak, Tuileries aiad, Louvre, Grand Opera jt. Ronisime ühtelugu bussist sisse ja välja, fotokaamerad välkusid ja naised ahmisid sisse kultuuri ja Pariisi tänavakohvikute erilist hõngu.
Huvitav ja põnev
Peale esimest tutvumist linnaga jõudsime oma hotelli, kus majutusime jällegi paarikaupa tubadesse. Hotell oli tore ja armas, veidi kulunud, aga südamliku ja lahke pererahvaga. Mõnetunnise puhkepausi ajal seadsime end sisse ja seejärel taas välja – ees ootas õhtusöök. Pärast kosutavat einet ja värskendavat veini võtsime platsid sisse laevukesel, mis tunnikese jooksul liugles keset Pariisi voolavat Seine jõge. Nautisime õhtuhämaruse lummuses tuledesäras vastu kiirgavaid uhkeid ehitisi kui kunstiteoseid. Meelde sööbisid erinevad pildid. Vahva elamus oli näha kaldaäärtele tekitatud väikestel tantsupõrandatel hoogsalt tantsivaid paare, mis pidi õhtuti olema Pariisis tavapärane. Peale meeldivat laevasõitu suundusime kesköises valgusemängus helkleva Eiffeli torni jalamile. Tunnetasime ehitise massiivsust ja samas pitsilist kerget konstruktsiooni, tegime pilte nii tornist kui üksteisest. Päeva lõpuks olime väsinud, aga rõõmsad.
Eiffeli torn tuledesäras Siin me nüüd oleme
Järgmise päeva hommikul, alustanud tuttava riviharjutusega, asusime seekord jalgsimatkale Pariisi huviväärsustega tutvuma. Giid Kelli ütles, et liigume rahulikus tempos ja hakkas vedama meie ca 45 pooleks blondipäist naiste seltskonda, mis paljude pariislaste ja kaasturistide tähelepanu pälvis. Sõitsime metrooga, jalutasime kõrvaltänavatel, ronisime Sacre-Coeur’i treppidel üles ja alla, pildistasime kauneid ning uhkeid vaatamisväärsusi. Ühelt objektilt teisele suundudes tundus, et tempo aina tõusis. Naiste hulgas hakkas kostma juttu, et kostitaja tahab pakkuda lisaks kultuurielamustele ka füüsilise vastupidamise treeningut. Meie reisiseltskond oli värvikas ja muljetavaldav. Kuna meil ei olnud võimalus teineteisega päris tuttavaks saada, siis oli kuulda, kuidas inimesed hakkasid tunnusmärkide abil eristama, et aru saada kellega tegemist - ega 45 naise nimed poleks nagunii selle lühikese aja ja kiire tempoga selgeks saanud. Kui aga räägiti lõbusast giidist, siis teadsid kõik, et see oli reisisaatja Katrin.
Peale linnasüdamega tutvumist jõudsime lõhnamaalilma - külastasime Fragonard ’i parfüümimuuseumi ja kauplust. Peaaegu kõik naised leidsid siit endale midagi põnevat ja lahkudes me kõik lõhnasime jälle palju värskemalt!
Mõne kilomeetri pärast jõudsime maailmakuulsa Grevin’i vahakujude muuseumi, mis asub 19.saj. lõpu sisekujundusega vanas teatris ja mis ise juba jättis unustamatu kogemuse. Siin saime kohtuda kõigi kuulsustega nii tänastest päevast kui kaugest ajaloost. Tõstsime viskiklaasi koos papa Hemingway’ga, vaatasime tõtt Johannes Paulus II’ga, imestasime kui väikesed inimesed (suuruselt muidugi) on ikka Madonna ja M. Schumacher.
Kohtumine Bruce Willisega
Peale vahakujude muuseumi oli tõesti vaba aeg ja saime teha, mida soovisime. Olime väsinud, jalad valutasid ja nii mõnelgi oli vaja jalgadele plaastreid kleepida. Kõik aga ununeb nagu nõiaväel, kui istud mõnusas tänavakohvikus ning naudid prantslaste poolt pakutud head ja paremat. Nüüd oli võimalus kaasa osta kingitusi-üllatusi kodustele ja muidugi ka iseendale.
Kõige viimasel õhtul algasid ettevalmistused öiseks suurejooneliseks etenduseks Moulin Rouge’s, kus juba alates 1889 aastast tantsitakse Prantsuse kankaani. Show oli suurepärane, vahelduv ja rõõmus, šampanjat voolas ja kõigi 850 pealtvaataja tuju oli ülemeelik. Milline fantastiline finaalüritus meie reisi lõpus!
Meile meeldib kui teile meeldis, kallid naised!
Süütute purskaevus sulistavad Hommikusöögil
süütud tuvid
Galeries Lafayette
